— 611 —
pärlid ta marmoriwalge näo üle. Täiel loitel langes aknast woolaw päikese-kuld ta peene, saleda, paenduwa kogu peale ja pani ta süsimusta pea imelikult sinetama.
Herbert waatles teda laia, tumma pilguga. Selles imestawas, ihaldawas waates kujunes juba wankumine, järelandmine. Neiu märkas seda ja püüdis sündsat silmapilku tarwitada.
„Ärge tõmmake oma peastwat kätt neist wiletsatest tagasi — see on minu wiimane palwe Teile, Herbert,“ sosistas ta tungiwalt. „Ma lahkun warsti Teie majast. Ma tahaksin siit midagi kaasa wõtta, mis mulle kallis oleks. Ma tahaksin Teie mälestust puhtal, heledal kumal kaasa wõtta, et selle juures edespidi, laias ilmas rännates, rõemu ja uhkusega wahel wiibida. Kinkige mulle see mälestus enesest, Herbert! Teie teete mind seega õnnelikuks. Ja kui see Teil ka raske on — mõelge, ma ei palu Teilt ialgi enam midagi, mitte ialgi!“
Weel ühe pilgu heitis noor parun paluja peale, pika, kuuma, ärda pilgu, siis keeras ta kanna pealt ringi ja ütles Miina ja Maie poole:
„Ma tahan teie peigmehi aidata!“
Tüdrukud wahtisiwad üksteise otsa, nagu ei teaks nad, mis nüüd teha. Neil näis peaaegu nõu olewat, rõemu ja tänu pärast paruni ette põlwili lasta. Wiimaks jooksiwad mõlemad Herberti käte kallale ja suudlesiwad wägise neid…
Ka koolipreili tõttas parunit tänama. Aga waewalt oli ta oma kitsa, walge käe tema pihku pistnud, kui wäljast midagi tuppa kuuldus,
