— 610 —
aga lugu. Herbert oli silmad kogemata Juliette peale löönud. Nagu kerge raputus käis ta liigetest läbi.
„Teie nutate, Juliette?“
Õrn, wärisew, peaaegu paluw oli toon, millega need sõnad ta huultelt tuliwad. Ruttu, nagu abi pakkudes, astus ta neiule paari sammu lähemale.
„Ja, ma nutan,“ wastas Juliette. „Ma nutan, sest et nemad mõlemad nutawad, ja ma nutan selsamal põhjusel nagu nemad. Mai rääkis, kui ma ei eksi, mõlema mehe emadest. Ma tunnen neid wanakesi, sest ma käisin sügisel nende urtsikutes. Nende näod astusiwad mulle praegu waimusilma ette — need närtsinud, kolletanud, mullakarwa näod täis waewa ja mure sügawaid jälgesid. Nende kõbukeste ainus rõem, ainus troost, ainus side eluga on nende lapsed, nende prisked pojad. Kas Teil, paruni herra, on südant neid wanakesi enne surma weel nende ainumast maapealsest warast ilma jätta? On Teil südant, omale seda pilti ette kujutada, kuda need raugakesed oma poegi soldatite keskel, püsside wahel kõlisewates ahelates näewad, kuda neid rööwlite ja põletajatena nende käte wahelt wangitorni weetakse? Kui Teil see süda on, siis ei ole Teil inimese-süda, ja siis on Teil õigus oma kätt, mis aitamiseks wägew küllalt on, tagasi tõmmata. Minul niisugust südant ei ole, ja sellepärast nutan ma.“
Ta waatas oma suurte, sügawate silmadega otsekohe nooremehe otsa, ja kuna ta nõnda wahtis, weeresiwad suured, rasked, läikiwad
