Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/614

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 613 —

päewadel peaaegu terwes kihelkonnas wõis näha. Soldatid wõtsiwad mõisas selle kaitseks asupaika, neid söödeti ja joodeti siin, ning siis mindi külasse talupoegi otsima, kes Mahtra mässust osa wõtnud.

Wäesalk oli parajaste lõunasöögile asumas ja ohwitseridele kaeti herraste söögitoas ka juba lauda, kui Uuetoa peremees oma teomehega mõisa jõudis. Noor parun wõttis nad kirjutusekambris sedamaid jutule.

Mõlemad mehed oliwad tõsised ja kahwatanud. Nende pilgud awaldasiwad sala kartust ja umbusaldust. Wist ei saanud nad mõttest lahti, et neid ehk siin kawalaste lõksu tahetakse püüda. Wõis siis talupoeg mõisnikult midagi head loota, liiategi see, kes nende wastu paha teinud!

„Kas te kodud wargusest puhtad on?“ oli noore paruni esimene küsimine.

Mehed jahatasiwad.

„Kas seal mitte wähematki asja Mahtrast ei ole?“

„Mitte küüne musta wäärtki!“ kinnitasiwad mõlemad.

„Näita oma käed siia, Päärn!“

Teomees, kes käsi selja taha hoidnud, astus oma terwel hiiglasuurusel paruni ette ja sirutas käed wälja. Miina suust teadis ta juba, et parun tema haawadest kuulnud. Herbert silmitses mehe suuri karukäppasid pihupesast, ja leidis et need süsimusta kärnakorbaga kaetud oliwad.

„Tööd ei wõi sa nende kätega weel teha?“

„Wõin küll! Põle wigagi.“