— 614 —
„Hoia neid weel paar päewa, ja ära igaühele lobise, mis neil wiga… Sina, Jüri, oled terwe?“
„Jah, paruni herrad!“
„Kas oskate natuke puutööd teha?“
„Oskame küll.“
Herbert wõttis kirjutuselaua pealt suure pitseriga kinnipandud kirja, ulatas selle Jüri kätte ja ütles:
„Teie mõlemad sõidate wana paruni herra uude mõisa, N. kihelkonda. Kirja annate seal opmannile ära. Ise jääte niikauaks sinna, kui teid jälle koju kutsutakse. Seal ehitatakse uut mõisamaja. Olla tublimatest töölistest puudus. Opmann paneb teid seal ehituse juures tööle. Olge usinad ja sõnakuulelikud! Ja nüüd minge!“
„Kas soldatid tee peal —?“ algas Jüri kogeldades.
„Ei nad teisse puutu! Näidake aga ohwitseridele seda kirja minu pitseriga, ja teid lastakse igalt poolt läbi.“
Mehed tegiwad, kui tahaksiwad nad herrale, kelle nõuu nad nüüd märkasiwad, midagi tänuks öelda, aga noor parun tõrjus nad suu ja kätega toast wälja.
Jüri ja Päärn oliwad peastetud.
Parun Heidegg oleks neid ka peasta wõinud ilma neid otsimise- ja ülekuulamise-ajaks eemale saatmata — ainult oma mõisniku-sõna läbi. Aga wist häbenes ta oma heategu teiste mõisnikkude ees, kes sellest kohtusakste läbi kuulda oleksiwad saanud; seepärast hoidis ta selle eest, et mõlemaid mehi kinni ei tabatagi ja ülekuulamise alla ei wõetagi.
