Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/625

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 624 —

„Noh, wahest wõiks ka keegi, kes kirjutada ja kõneleda oskab, sellest materjali saada. Mina ei oska kumbagi.“

„Aga Teie oskate tunda — südamega tunda, herra Lustig!“ hüüdis Juliette, kes raamatut põnewusega sorinud ja mõnda kohta ruttu lugenud. „Ma kardan, et ma Teid liig hilja olen tundma õppinud, Teie igawene waikija! Ma loen siin mõnda mõtet, millele ma hea meelega oma nime alla kirjutaksin. Ma tänan Teid selle huwitawa lugemise-wara eest!“

Ning elawalt pigistades hakkas ta peenike, soe käsi Gottlieb Lustigi käe ümbert kinni.

Neid eksitati. Wäljast koputati ukse pihta, ja parun Herbert Heidegg astus sisse. Lustigit nähes, nokutas ta tema poole sõbralikult peaga ja pööras siis lahkumise-sõnadega preili Marchandi poole.

Nende jumalaga-jätmine oli lühike ja kuiw. Parun näis wägise oma olekus midagi warjata ja oma heales midagi maha suruda püüdwat; see sundis teda sõnadega kasin ja tõttaw olewat. Ainult ta pilk rääkis, aga selle keelt ei mõistetud ju siin!…

„Kas Teil miskit soowi weel on, preili Marchand?“ küsis ta lõppeks.

„Ja, paruni herra. Ma paluksin Teilt warsti teatust, kuda Teie kaitsealuste käsi käib.“

„Teie mõtlete Maie ja Miina peigmeeste peale? Ma tahan Teile nende saatust teatada.“

„Weel kord — minu tänu Teile! Ma lahkun Teist selle mälestusega, mida ma soowisin.“

Weerand tundi hiljem weeres tõld, mis Juliette Marchandi Tallinna poole wiis, kust ta laewaga Saksamaale tahtis reisida, mööda tolmust maanteed edasi. Reisija nägi teel sage-