— 623 —
Ja Juliette naeris talle näosse, kuni ta ise ka ära punastas.
Gottlieb Lustig kohendas jälle prillisid, siis pistis käe põue-taskusse ja tõmmas sealt kaunis paksu, pehmete kaantega kirjutuse-raamatu wälja.
„Teie wõtsite meie maa sotsialsetest oludest elawalt osa,“ ütles ta. „Teie juhtusite ka wäikese mässu ajal siin elama, mis nendest oludest wälja on kaswanud. Mina olen aastate jooksul siia raamatukesesse kodumaa elust üksikuid nähtusi ja sündmusi üles tähendanud, mida Teie ehk teel wõi ka kodus ajawiiteks wõiksite lugeda, et waimlist ühendust meie maaga ja tema elanikkudega mitte nii ruttu kaotada. Kas soowiksite seda tühist asjakest kaasa wõtta?“
Uudishimulikult sirutas Juliette käe raamatu järele wälja ja lõi ta nimelehe lahti. „Kolm aastat haagikohtuniku majas“ — paistis talle ilusa, selge kirjaga wastu.
„Teie olete iseenda mälestused üles tähendanud?“
„Ja.“
„Missuguse haagikohtuniku majast Teie räägite?“
„Parun Heideggi omast.“
„Parun Heidegg oli kord haagikohtunik?“
„Ja.“
„Kas Teie seda raamatut trükkida tahate?“
„Ei. Ma ei ole kirjanik. Ainult ajawiiteks olen ma mõne wärwikama juhtumise, mis mulle elawamalt meelde jäi, paari kriipsuga ja joonega üles tähendanud!“
„Ainult ajawiiteks?“
