Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/627

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 626 —

mis selles seaduses ära oliwad määratud. Mäss käis siis mässajate oma mõttel ainult nende wastu, kes seadust ei tahtnud täita, ning mässul oli üleüldisemaks otstarbeks see, et riigiwalitsuse tähelpanekut seadusest üleastujate peale taheti juhtida.

Kui uurimise-komisjon oma töö lõpetanud, saatis ta otsused sisemiste asjade ministrile läbiwaatamiseks. Keisri käsul asutati seepeale sõjakohus, mille liikmed osalt ka Eestimaa mõisnikud, see on, talupoegade loomulikud wastased, oliwad. Sõjakohus kogunes järgmistest isikutest: esimeheks oli Ladoga jalawäepolgu neljandama tagawara-bataljoni kamandaja polkownik parun von der Brinken, liigeteks kapten Malschew, staabikapten Markuschewski, alam-leitenant parun Pritwitz, haagikohtunik von Mohrenschild ja Harju maakonna manngerihti kaasistnikud von Brevern ja von Klugen[1].

Peale uurimise-komisjoni ja sõjakohtu oli mässu kohta selgust muretsemas weel üks Kõigekõrgemalt poolt läkitatud saadik, kindralmajor Issakow. See jõudis juba mõni päew pärast Mahtra sõda Eestimaale, kuulas Keisri ülesandel mässupõhjuseid järele, rewideeris kubermangu walitsust ning reisis juunikuu lõpul Peterburisse tagati, et riigipeale kurwastawate sündmuste üle erapooletut aruannet wiia.

Pealinnas walitses Eestimaa mõisnikkude wastu sel ajal selgeste nähtawale tulew meelepaha, mis kuni Keisrini ulatas. Seal arwati wõi teati, et kubermangus ettetulnud rahu-

  1. Sõjakohtu kirjatoimetajaks oli Kowenew, tõlgiks Fr. Russow. Wiimase sulest on jutustuse kirjutajal kohtu-aktide järele kokkuseatud kujukas kirjeldus tarwitada olnud.