— 627 —
tused, mis Mahtras kuni werise mässuni paisunud, mitte ilma sakste süüta nähtawale ei wõinud tulla, ning Eestimaa rüütelkonnal kulus palju waewa, enne kui ta asemikud Peterburis riigiwalitsuse ja Keisri usaldust jälle enese poole suutsiwad pöörata.
Mida Keisri käskjalg, kindral Issakow, Mahtra sündmuste üle riigipeale teatas ja temale mässu põhjustena üles andis, seda kuuleme ühest kirjast, mis sisemiste asjade minister Eestimaa kubernerile läkitas ja millele Issakowi aruanne juurde on lisatud[1].
Keisri saadik kirjutab muu seas:
„Raske orjuse läbi himulikuks saanud warstise kergendusi toowa uuenduse wastu, ei oodanud talupojad neid kergendusi mitte mõisnikkudelt, waid wiimaste soowide wastu; uus talurahwaseadus pettis neid aga nende lootustes. Olgu, kuda on, aga talupojad kogusiwad oma tähelpaneku enam kohuste peale, mis uus seadus neile peale pani, kui õiguste peale, mis ta neile andis. Nüüd oliwad aga orjuse määrused maahindamise peale põhjendatud, mille tagajärjed weel teadmata oliwad, lugu, mis meeli mitte ei wõinud rahustada aidata. Sinna juurde tuli weel, et 127. paragrahwis, mis teoorjuse kõige kõrgema määra kindlaks tegi, rahwasuus nõnda-nimetatud abiteoks kutsutud tööd mitte nimepidi üles ei olnud antud, millest talupojad mitmeti järeldasiwad, et abitegu on ära kaotatud, kuna nimetatud paragrahwis kõik tööd, nii ka erakorralised, orjuse kõige kõrgema määra sees ülewal oliwad. Ta-
- ↑ Axel von Gernet’i „Geschichte und System des bäuerlichen Agrarrechts in Estland.“
