Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/649

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 648 —

ja perekondadele anti luba oma toitjatega kaasa tühjale maale minna. Seda luba tarwitasiwad paljud.

Kes suudaks kõiki neid hädasid ja wiletsusi kirjeldada, mida need inimesed määratu pikal teel ning pärast wõeral, karedal maal näha saiwad! Paljud jäiwad teel haigeks ja põdesiwad wangikodade laatsarettides, mitmed paniwad silmad igaweste kinni, teised elasiwad mõne aja rasket wangi- ja asuniku-elu, kuni surm ka neile järele tuli. Mõnedel läks aga tugewama terwise, tüdimata töö ja usinuse tõttu ka korda, oma elule Siberis kindlamat alust panna, ning kõrgema wanaduseni elada. Nõnda suri Ants Tertsius, Mahtra sündmuste arukam ja waimukam tegelane umbes kaheksakümne aasta wanaduses 1900. aastal Omi asutuses jõuka mehena ära. Ka tema oli terwe perekonnaga, naise ja nelja alaealise lapsega, kaugele maale läinud, kus ta nimetatud asunduses põllumeheks hakkas ning talu- ja weskiomanikuks tõusis.



30.

Täiendawad määrused.

Enne kui Mahtra mässus 2. juunil 1858 surma saanud talupoegi maha matma hakati, küsib Eestimaa kirikliku walitsuse esimees, kindral-superintendent Rein ametliku kirja läbi kuberneri herra von Grünewaldi käest järele, kudas neid surnuid tuleks matta, kas harilikul wiisil wõi kui enesetapjaid. Kuberner käsib neid kiriklikkude kombele järele matta, kuid ilma kellade helistamiseta.