— 647 —
oliwad tummad ja liikumatad. Õnnetumate naised, tütred ja muud sugulased woolasiwad regede ümber kokku. Igaüks otsis tungides ja käsi ringutades oma „surnut“. Neid ei lastud kauaks ligi. Weel üks waade õnnetuma wahakarwa näo peale, weel üks hüüe nuuksuwast rinnast, — siis ajasiwad soldatid rahwa regede ümbert ära; need hakkasiwad liikuma ja läksiwad jalawäe ja kasakate saadetusel pikas wooris Atla mõisa poole teele, kus peksetuid ulu alla taheti wiia, et nad linna tagasiminemiseks toibuksiwad.
Warsti oli Mahtra wäli inimestest tühi. Kahwatanud läikega waatas talwine päike suure porise werewöödi peale alla, mis lagendiku puhast, siretawat lumepinda rüwetas. Tumedalt piilus põlenud hoonete aherwars eemalt raagus puude wahelt wälja. Ja sügaw, surnud waikus heitis maha. Alt rabast aga ja Juuru poolt mustawast metsast tuli uut elu werisele tallermaale. Mõned kraaksuwad waresed oliwad esimesed külalised, kes himukalt punase pori peale maha heitsiwad. Siis tuli süsimuste kaarnaid ja ahneid hakkisid. Nad jõiwad ja oliwad rõemsad. Waresed ja kaarnad ja hakid — nad pidasiwad täna rõemupüha…
Mahtra kurbmäng oli otsas.
Nuheldud süüdlased wiidi Tallinna tagasi, kus ühed wangitapiga Siberi poole teele saadeti, teised wangiroodudesse pandi ning kolmandad määratud ajaks weel türmi jäeti. Siberisse wiidawatest marssisiwad terwed jala, neid aga, kes weel sõjahaawu põdesiwad, weeti küüthobustega. Siberisse saadetawate naistele
