— 64 —
wa’ kirjatundja mees ja tallitaja koa — Sepa Ants öeld Juuru kiriku kõrtsis, et uus seadus juba walmis ollagi, aga saksad pidada seda weel salajas. Keiser olla oma käe juba ammugi alla teind.“
Päärn ohkas.
„Tean küll, et seda reagitakse! Aga seda reagitakse juba niikaua kui mina elan. Rahwal on raske elada, mõisa orjus käib üle jõuu — tead isegi, et uppuja hea meelega kuiwal moal tahaks olla! Mis inimesed igatsewad, sellest ütlewad siis warsti, et see tuleb… Jumal teab, kas neil juttudel jalgu all on, ja kuigi on — mis ma sest kasu soan, kui uus seadus paarikümne aasta pärast tuleb? Mis saks ei taha, see ei tule.“
Ema ja Miina tahtsiwad midagi wastata, aga saunauks läks korraga lahti ja Uuetoa talu noor peremees astus sisse. Ta näis murelises ärewuses olewat ja astus kohe, kui lühidelt teretanud, oma teomehe juurde.
„Mis nad kuradid siis sinuga täna on teind?“
„Eks poiss reakind!“
„Reakis küll, aga ma ei taht peaaegu uskuda! Kas neil prohwustel tulisemat teomeest terwes wallas on kui sina oled? Ja sihukese mehe naha wõtawad maha!… Jumala eest, kui see salakoi, see Pritsu nahk praegu mu käes oleks, ma lööks ta laiaks kui konna!“
„Tasa, tasa, Jüri!“ naeratas teomees. „Kui Pritsusse puuduksid, põeksid warsti niisamasugust selga kui mina.“
Jüri aga pani weel täie suuga kurja ja
