— 63 —
Nooremehe suu ümber mängis silmapilguks õnnelik naeratamine, siis aga laskis ta pea jälle murelikult norusse. Kuid nüüd tuli ema oma nõuuannetega. Nagu naisterahwal kunagi, oli ka temal häid lootusi küllalt kalitsas.
„Sa arwad, Pearn, et Huntaugu Mihkel sinust enam lugu peaks, kui peremees oleksid, ja muretsed, et sulle kohta ei anta. Kas tead, meie Mai wõiks sinu heaks mõisas midagi teha! Ta on wiks tüdruk, proua on temaga wäga rahul — mis siis, kui ta prouat paluks, et see paruniga reagiks? Ja kui sa siis weel ise paruni palwele läheksid —?“
„Küsisin ju täna paruni käest isa kohta tagasi — ta lisas selle eest kümme hoopi juure!… Kui weel lähen paluma, soan ehk uue keretäie.“
„Aga kui proua sinu eest palub?“
„Nagu meie parunit ei tuntaks! Nagu see mees naiste palwetest midagi peaks!“
„Aga noor parun tulla warsti tagasi ja mõis minna tema kätte.“
„Reagitakse küll. Aga mis sest? Enne kui wana oma ostetud mõisa läheb, õpetab ta noorele ära, kes ta wallas lambad, kes oinad… Ää arwa, et noor tui on, kui wana kull oli! Ja eks opmann jää ju noorele nõuuandjaks ja silmaselgitajaks!“
„Aga kuule, Pearn!“ tuli Miina elawait wahele, „minu toat reagib, nagu igal pool reagitakse, et uus seadus wõi uued wakuroamatud tulla, et talupoeg on mõisa alt prii ja et orjus ära keelatakse ja et igaüks wõib moad soada nii palju kui tahab. Ja minema pühapäe öeld Sepa Ants Mahtrast — tead ju, on
