— 650 —
Talupoegade rahutused Eestimaal, iseäranis Mahtra werised sündmused, ei jäänud siis ilma tulusate tagajärgedeta.
Juba 2. septembril selsamal aastal kutsuti erakorraline maapäew kokku, kus uue talurahwa-seaduse puudused ja tumedused läbiwaatamisele ja parandamisele wõeti, nii palju kui rüütelkonna tuttaw majandusline seisupaik talurahwa kohta seda lubas. Rüütelkond seadis täiendawad määrused uue seaduseraamatu tarwis kokku ja pani need riigiwalitsusele ette. Iseäralisi kergendusi neis uutes määrustes talurahwale ei tehtud; palju enam korraldati ja kindlustati sisu ja kuju poolest mõnda painduwat seadusepunkti ning heideti niisugused wälja, mida wõimata täita.
Rüütelkonna poolt walmistatud „täiendawate määruste“ projekt läks esialgseks läbikatsumiseks ühe pealinnas asuwa komisjoni kätte, käis siis Läänemere-komiteest läbi ja kinnitati 23. jaanuaril 1859 Kõigekõrgemalt poolt kolme aasta peale ajutiseks seaduseks. Pärast seda aega pikendati nende määruste makswust kuue aasta peale, aga nad on mõne wähese muutusega kuni tänapäewani jõuusse jäänud.
Tähtjas oli uutes määrustes, et talumaade wahetamist mõisamaade wastu märksa raskendati, et mõlemate maaliikide üksteisest lahutamine lihtsamal ja kiirendatud wiisil, ilma mõetmiseta, ette pidi wõetama ja et maa ning talupoja töö hinda mitte enam wilja mõedu järele ei tahetud määrata, waid wilja raskuse järele.
„Täiendawate määruste“ sisu on lühidelt järgmine:
