Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/652

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 651 —

Iga mõisaomanik on kohustatud ühes wallatalitaja ja selle abimehega mõisamaa ja talumaa wahele, kus need üksteisega kokku puutuwad, selgeste nähtawate märkide ülesseadmise läbi kindlat piiri panema; see töö peab kuni 1. oktobrini 1859 lõpetatud olema[1]. Talitajad ja nende abimehed peawad kohalikusse kihelkonna-kohtusse tunnistuse andma, et rajamärkide läbi äramääratud talumaad niisama palju on, kui talupoegade käes 9. juulil 1846 seda maad oli.

Seega oli uue talurahwa-seaduse määrus, mille järele mõisa- ja talumaid kümne aasta jooksul üle pidi mõedetama ja uueste hinnatama, enne kui kergendatud teoorjus maksma wõis hakata, ümber lükatud. Sest see töö poleks mitte kümne aastaga tehtud olnud, ei ka mitte kahekümne ja kolmekümne aastaga, mis juba sellest selgub, et poolteise aasta pärast, 1859. aasta suwel, 555 mõisast ainult 8 mõedetud ja hinnatud oliwad! Sellest wõib arwata, kui kauaks talurahwas weel „wana seaduse“ peale oleks pidanud „wanduma.“

Edasi on „täiendawates määrustes“ öeldud:

Iga mõisaomanik peab kihelkonna-kohtule seletuse andma, kas ta teo-orjuse täielise lõpetuse puhul talumaa kuuendat osa enese woli ja tarwitamise alla soowib jätta. Soowib ta seda, siis peab ta kohe need rendimaad üles andma, mis tema waba woli alla peawad jääma. Rent nende omale jäetud kruntide pealt ei tohi mõisa terwe talumaa rendi suuruse kuuendast osast üle

  1. Tõe poolest lõppes ta aga alles 1. augustiks 1867.