Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/658

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 657 —

walitsuse asemiku waheletulekuta, teo-orjuse lõpetamise käsile wõtaks ning selle lõpu-tähtajaks 23. aprilli 1868 määraks. Ettepanek wõeti muudetud kujul wastu. „Et riigiwalitsuselt põhjust ära wõtta, meie waba edenemise külge wägiwaldselt kätt panna“ — nii oli maapäewa otsuse põhjenduses öeldud — „wolitab rüütelkond rüütelkonna peameest, riigiwalitsusele teatama, et teo-orjus Eestimaal kolme aasta jooksul saab lõpetatud olema; selle aja järele jäägu riigiwalitsuse otsustada, kas siis weel teo-orjuse kaotamiseks lõpu-termini on waja määrata.“ Et aga paljudes mõisates teo-orjuse lõpetamist pikale püüti wenitada, siis andis uus kindralkuberner kindral-adjutant Albedinski Keisri wolitusel käsu, et teo-orjus Jüripäewaks 1868 tingimata kõigis Eestimaa mõisates lõpetatud peab olema ja et teo-orjuse kontrahid, kus neid pärast seda aega weel peaks olema, riigiwõimu läbi tühisteks tunnistatakse. Nõnda kadus teo-orjus kui seaduslik sisseseade Eestimaalt.

Rüütelkonna wõimule maa walitsuses andis tugewa hoobi talurahwa-asjade komisjoni ärakaotamine aastal 1893. Kuna 1856. a. talurahwa-seaduse järele selles komisjonis rüütelkonna ja walitsuse poolt ühepalju liikmeid pidi olema, saiwad rüütlid täiendawate määruste järele ülewõimu oma kätte — kolm nende asemikku oli kahe walitsuse-ametniku wastas. Sisemiste asjade ministri käsul pandi 1886 wanem seadlus jälle maksma, hoolimata rüütelkonna wasturääkimisest; 1893 kaotati aga see komisjon hoopis ära ning seati tema asemele kubermangu-walitsuse talurahwa-asjade osakond, mil-