— 656 —
nitati ning maksma pandi. Uus seadus andis talurahwale praeguse laialise liikumise-woli.
Aastal 1865 keelati mõisnikkudele, kogukondadele ja politseile ära, talupojale ilma kohtu mõistmiseta, s. o., kodust ihunuhtlust anda.
Juba aastal 1866 järgnes uus maakogukonna-seadlus. See wabastas walla ja tema omawalitsuse mõisaherra eestkostmise ja meelewalla alt. Mõisapolitsei wõimupiirisid kitsendati. Ta walitsus ulatas edespidi üksnes mõisamaa üle, kui talle ka seda puhku weel ülewaatuse-õigus wallapolitsei kohta jäi. — Selsamal aastal ilmusiwad — jällegi ülempoolse nõudmise tõttu — nõndanimetatud kahjutasumäärused. Nende läbi kinnitati talupoegadele eesõigused nende käes olewate talude kohta rendi uuenduse ja ostu puhul ning määrati neile sealt lahkumise korraks maa arenduse ja paranduse eest kahjutasu.
Kaks aastat hiljem, 1868, lõpetati Eestimaal teoorjus lõpulikult ära. Ka see sündis riigiwalitsuse rõhumisel. Liiwimaa rüütelkond oli oma maapäewal 1865 otsuseks pidanud tegema, kõiki orjuse- ja segarendi-kontrahtisid Jüripäewaks 1868 lõpetada ning uute tegemist ära keelata. Riigiwalitsus tahtis seda ka Eestimaa rüütelkonnalt nõuda. Kindralkuberner krahw Schuwalow andis Eestimaa rüütelkonna peamehele parun A. von der Pahlenile teada, et tal nõu olewat Eestimaa maapäewale warsti teo-orjuse lõpetamise nõuet ette panna. Seda teatas parun v. d. Pahlen 1865. a. maapäewale ning pani sellele ühtlasi ette, et Eestimaa rüütelkond ise, ilma riigi-
