— 660 —
likult koju jõudnud, tuliwad Miina ja Mai mind selle eest tänama ja palusiwad mind Teile teatada, kui tänulikud nad ka Teie abi ja eestkostmise eest on.
Minu wanemad ning wennad ja õed elawad juba uues kohas. Mõni päew pärast Teid lahkus siit ka herra Gottlieb Lustig jäädawalt ja jättis mu ka oma waikiwast seltsist ilma. Ma elan üksina suures tühjas mõisas. Nii mahajäetud pole ma weel kunagi olnud. Wahel on mu meel nii raske, et ma nutma hakkaksin kui wäike poisike. Midagi ei tee mulle enam rõemu, miski asi ei huwita mind. Mul on tundmus, kui oleks mu hingel tiiwad maha lõigatud. Ma ei leia kuskilt erutust ega õhutust, ma ei näe oma tööl, oma terwel elul otstarbet olewat, mul pole enam midagi oodata — mul puudub mu paleus…
Kas teate, mis ma tegin, kui tõld Teid meie õuest ära kandis? Ma läksin salaja maja pööningule, sinna kust meie kõik Mahtra mõisa põlemist silmitsesime, ning waatasin Teile sealt järele. Kui mul häbi ei oleks seda tunnistada, siis ilmutaksin Teile, et ma kaks suurt pisarat oma westi pealt ära pühkisin. Ma wahtisin Teie tõllale nii kaua järele, kui ma teda nägin. Siis pöörasin silmad Mahtra mõisa rusude poole. Ka minu sees oli kõik rusudeks langenud…
Teie
