Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/68

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 67 —

ja mul oleks hea meel, kui me teineteisele täieste wõeraks jääksime.“

Prits hammustab omale huulde. Kui nii pime poleks, siis näeks Miina, kudas ta näost walgeks tõmmab. Aga tal on nähtawalt püüe, rahulikuks ja alandlikuks jääda.

„Mis sul täna on?“ küsib ta. „Oled wist pahema jalaga sängist tõust? Kas ma paha pärast küsin, kus sa käid, wõi mis sa teed? Sa tead ju, mis mõtted ja mis nõuud mul on. Kas see mulle siis ükskõik on, kui sa teistega sõbrustab ja minule ligigi ei anna?“

Miina hakkab wihaselt naerma.

„Mis mõtted ja nõuud sul siis õiete on?“

„Seda küsi oma isa käest! See teab kõik. Ja tema tahtmine on, et sa minu poole hoiad ja mitte iga jooksiku poole, kellest eluilmas naise wõtjat ega naise toitjat ei soa.“

Ka selle sõnaga oli Prits ettewaatmata; ta kallas ainult õli tulde, kui ta seda meest laimas, kellele ta täna nii suurt ülekohut teinud ja keda armastaw neiu kõigiti nagu meeste eeskujuks pidas. Miina käsi tuksus, nagu tahaks ta teotajale suu peale lüüa, kuid ta arwas paremaks, temale oma põlastust wagusamal, aga seda mõjuwamal wiisil tunda anda.

„Kas tead, Prits,“ ütles ta selle põletawa, haawawa naermisega, mida ainult wihkaw naisterahwas nii meisterlikult ostab tarwitada, „niisukesi mehi, nagu sina oled, läheb tosin naela peale! Sinusugune ei maksa ju selle mehe porist jalawarwast ära, keda sa hulguseks sõimad! Mis sa tundsid koa, kui ta su täna hommiku nagu takutopi rehe reastasse tõstis ja siis lepapõesasse wiskas? Sina ajad nina kõr-