— 74 —
„Muidugi!“ wastas Tohwer elawalt. „Loodetakse heldet herrat soama.“
„Soo? Kas siis praegune herra helde ei ole?“
Tohwer oli kitsikuses, — aga wõi siis niisugune kawal toapoisihing igast kitsikusest wälja ei oska rabeleda!
„Miks ei ole, paruni herra! Aga inimesed on inimesed! Kui neil hea on, siis tahawad weel paremat soada. Milla teenija ja talupoeg oma eluga rahul on? Ma usun, nad ei ole taewaski rahul, kui neid sinna ülepea sisse lastakse.“
„Mis nad minust siis iseäranis loodawad?“ küsis noor parun, enne kui ta wett näo peale tõstis.
Tohwer sügas kentsaka näoga kõrwatagust.
„Jah, paruni herra, kui mina seda kõik teaksin ja — kui nad ise õiete teaksiwad! Kaks sõna on mul meeles, mis suust suhu käiwad, ja mida Ants Aadule, Mats Mihklile järele reagib; need sõnad on: ‚uued seadused‘ ja ‚kergendused‘!“
„Uued seadused — kergendused,“ kordas parun Herbert Heidegg, kuna ta peene, walge käterätiga oma nägu kuiwatas. „Ja, ja — just kui Saksamaalgi! Uusi seadusi — kergendusi nõuab ka seal igaüks, ja keegi ei mõtle selle peale, et need, kellelt nad kergendusi nõuawad, oma kergused käest ära peawad andma… Kas sina, wana Tohwer, wahest ka ‚kergendusi‘ soowid?“
„Ei, paruni herra!“
„Ainus inimene, kellelt ma seda sõna kuulen!“ naeris Herbert. „Aga ega sa head jootraha ära ei põlga?“
