Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/74

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 73 —

„Aga teie pidite mulle ju koduseid uudiseid jutustama?“ küsis ta.

„Kas sa ei soowiks parem tunnikest puhata?“ ruttas paroni-proua murelikult wahele. „Sa oled wististe wäga wäsinud.“

Aga Herbert suudles mamma kätt ja kostis, et talle õnneliku ärewuse pärast ometi und silma ei tuleks, kui ka pikk teekond wäsitaw küllalt olnud. Ta paluda ainult luba, oma riideid wahetada, siis tahta ta terwe pika õhtu oma armsatega mööda saata, et öösel seda magusamine puhata.

Herbert läks oma tuppa, mis juba paari nädala eest proua käsul suure hoolega korrale oli seatud. Ka siin teretas teda see nii tuttaw „kodune lõhn,“ millel omaduseks on wanu mälestusi äratada ja korraga terwet endist elu selges pildis waimusilma ette moondada. Herbertil oli korraga kõik meeles, kudas ta siin toas elanud, mida siin sündinud, mida ta siin teinud ja mõelnud. Toa sissesead oli kõik nii hoitud, nagu ta wiimastel aastatel olnud, mil Herbert kodus üliõpilasena oma waba aega maitsnud.

Wana Tohwer ruttas noort parunit nagu toonagi ümardama. Wiimane oli nii heas tujus, et ta heldelt toapoisi käekäigu järele küsis.

Tohwer tänas alandlikult kumardades ja awaldas oma poolt rõemu noore herra tagasijõudmise üle. Kõik teenijad ja terwe wald oodanud noort parunit suure igatsusega.

„Soo? Kas siis minust nii palju head loodetakse?“ naeratas parun Herbert, pesuwaagna juures seepi käte peale määrides.