Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/77

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 76 —

muud midagi kui tants. Sellest sulle aga kirjutada — kui asjata!“

„Miks asjata?“

„Sest et sa ise wist tantsulõbu rohkem maitsesid kui mina, kes ma tänawu sügise esimest korda sellega hakatust tohtisin teha.“

„Sa eksid, õeke! Ma pole Saksamaal mitte palju tantsinud, ei ka muud lõbu maitsnud,“ wastas Herbert üsna tõsiselt. „Ma tegin tööd!“

„Tööd?“

Adelheid heitis pool imestawa, pool umbuskliku pilgu wenna peale. Wana parun astus aga poja juurde, pani käed ta õlade peale ja ütles soojalt:

„See tunnistus, mille tõe kohta mul kahtlust ei ole, rõemustab mind, poeg! Sul saab warstigi mahti olema näidata, mis wilja su töö kannab. Mul ei ole midagi selle wastu, et noor inimene oma elu maitseb, aga ta ei tohi ka mitte tööd silmast kaodata, iseäranis, kui ajad nii keeruliseks on minemas kui praegu. Meie peame nüüd tõeste ise tööd hakkama tegema, mitmekordse hoole ja jõuuga, muidu tuleb meile kitsikus kätte.“

„Ma tean, papa, mida sa mõtled,“ ütles poeg, isa kätt põse wastu surudes. „Kuid sellest kõneleme lähemalt, kui kahekesi üksi oleme. Mind huwitawad uuendused, mis siin waheajal lõpule on jõudnud, üliwäga“.

Jutt läks nüüd naisterahwaste kätte, kes oma „uudistega“ ilmusiwad. Kõnelejad oliwad Adelheid ja Ada. Paruni-proua heitis ainult siin ja seal mõne seletawa wõi täiendawa sõna sekka. Kõik, millest räägiti, käis muidugi ainult