— 77 —
lähema ja kaugema ümbruse rüütlite ja „literaatide“ perekondade kohta. Sündimised ja suremised, kihlused ja laulatused, kõiksugu õnnelikud ja õnnetumad juhtumised mängisiwad neis harutustes peaosa, ja iga asja kohta awaldas wõersilt tulnud noormees, kelle elujuured ju siinse seltskonna mulla sees kaswasiwad, elawat osawõtmist.
„Kas tead, Herbert, meil on ka uus koolipreili?“ hüüdis Kuno korraga.
„Soo? Kuhu siis see wana hea preili Ritter jäi?“
„Läks mehele,“ wastas Raimund. „Ta elab nüüd Tallinnas.“
„Ja uus — kust see tuli?“
„Peterburist!“
„Ega ometi wenelane?“
„Ei, prantslane. Onu Stackelberg soowitas teda meile. Ta oli enne kindral Dawõidowi juures.“
„Noor wõi wana?“
„Noor.“
„Hea wõi tige?“
„Ta on ju alles teist nädalat siin.“
„Kas sellest siis kohe aru ei saa?“ naeris Herbert. „Ta on teile ju ometi mõne tunni andnud!“
„Ta on hea,“ otsustas nüüd Raimund.
„Aga ta on mõnes asjas nii imelik,“ lisas Ada mõttes juurde, „nii teist wiisi kui preili Ritter oli.“
„Mis asjas siis?“
„Ta ei küsi meilt mitte ainult seda, mis raamatutes seisab, mis ta meile õppida annab, waid pärib ühte ja teist teada, millest raama-
