Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/84

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 83 —

terahwa näo peal peatama; ta lõpetas oma lause alles, kui parun selle lõpetamist talle meelde tuletas. Nüüd hakkas Herbert sagedamine koolipreili poole waatama, kuna ta jutt seda wõrd kasinamaks ja teiste jutu pealtkuulamine hooletumaks sai.

Herbertil oli ühe imeliku tundmusega tegemist. Ta hingest kerkis küsimine üles: kus oled sa seda nägu juba näinud? Ta waatas uueste neiu peale, ja pidi kostma, et see nägu talle wõeras on. Aga kui ta siis jälle waatas ja silmad ruttu mujale pööras, et järele mõtelda, pööras tundmus, et ta seda nägu juba ennem näinud, seda tungiwamalt tagasi. See imelik mäng kordas end mitu ja mitu korda. Herbert mõtles järele, kas preili Marchand’il wahest kogemata sarnadust mõne tema tuttawaga ei ole. Ta ei leidnud ühtegi, kelle kohta see arwamine oleks wõinud käia. Wõi oli ta seda wõi selle sarnast nägu kuskil pildi peal näinud? Aga kus? Asjata murdis ta ka selle üle pead. Ja kui ta siis uueste prantslase nägu proowis, raputas ta oma eksituse üle pead, sest see nägu oli talle tundmata, täieste tundmata…

Raimundi otsuse Juliette Marchand’i wälimuse kohta leidis Herbert õige olewat: neiu oli ilus. Ta oli aga weel enam, palju enam kui seda, mida ilusaks kutsutakse. Ilus tawalise määra järele ei olnudki ta nii wäga, kui seda, mis ta näole selle äraseletamata saladuslise mõnu andis, mis kõige suuremal kenadusel wõib puududa. See mõnu tuli nähtawale igas näopööramises, silmawaatamises, suuliigutamises, selles olekus, kuda ta istus,