Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/83

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 82 —

astus, sõbralikult kätt ja oli talle mõnda naljatawat küsimist ette panemas, kui preili Marchand ukse wahele ilmus. Mõlemad herrad, kes ukse ees seisiwad, astusiwad weidi kõrwale. Noor parun tutwustas ennast koolipreiliga sedamaid ise — üliwiisakalt, aga wilult, nagu tema kui majaherra poja seisupaik seda „teeniwa inimese“ kohta nõudis. Tema ees seisis umbes kahekümnenelja-aastane, täidlase pikkusega sale naisterahwas lihtsas tõmmupruunis kodukleidis, mis ta walgete, peenele näole weel kahwatuma jume andis; iseäranis neiu kaunis kõrge, imekenaste wõlwitud otsaesine kumendas süsimustade juukste raamist nagu tükk helewalget marmori wälja. Kuid ukse-esine polnud küllalt walge ja teretamine oli liig lühike ja pealiskaudne, kui et Herbert prantslase wälimusest selle silmapilguga täidlast pilti oleks wõinud saada.

Preili Marchand kumardas kergelt proua ja herra poole ning wõttis wagusi temale määratud paigal, Ada ja Kuno wahel, istet, kuna kooliherra Lustig tema pahemal käel, Kuno ja Raimundi wahel, istus. Need paigad oliwad laua alumisel poolel. Ülewal istus wana parun laua otsas, proua tema paremal käel ning Herbert ja Adelheid mamma wastas. Niihästi herra Lustig kui ka preili Marchand oliwad parun Herberti kaugemad wastasistujad. Lauda walgustasiwad heledaste kaks suurt, mitmeharulist hõbedast küünlalühtrit.

Alles siin, täielisemal walgustusel, wõis noor parun uue koolipreili nägu selgemalt näha, ja kui ta tema poole, keset jutuwestmist ema ja isaga, esimese tunnistawa pilgu saatis, jäi sõna ta suus seisatama ja ta silm wõera nais-