Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/86

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 85 —

tama, waid heal, mis talle teisest laua-otsast kõrwa puutus. Ka see madal, pehme heal, mis mõne suurema kella metalliheli meelde tuletas, pani Herbertile ühe küsimuse ette: kus oled sa seda healt enne kuulnud? Ja ta pidi pikema järelmõtlemise järele ka siin kostma: ei kuskil, ehk ta sulle küll tuttaw on.

„Genfis?“ kordas ta siis. „Oo, ma tunnen seda kena linna sinawa järwe, rohelise jõe ääres. Ma käisin minewal suwel Teie ilusat kodumaad waatamas. Mul oli raske sealt lahkuda. Ma poleks uskunud, et mägestikul inimese kohta nii nõiduw mõju on.“

„Teie armastate loodust, paruni herra?“

Jälle see madal, kumisew kellaheal — jälle see tungiw tundmus: sa oled seda wõi niisugust kuminat enne kuulnud!

„Ja, preili Marchand! See tähendab, ma õppisin loodust alles Teie mägedel, järwedel, Teie orgudes ja kuristikkudes armastama. Ma luuletasin Rigi otsas oma esimese salmiku — muidugi päikese tõusmise üle.“

„Teie luuletate?“

„Harilikult mitte!“ naeris Herbert. „See oli mu esimene ja wiimane katse. Mu sõbrad hoiatasiwad mind halwale teele sattumise eest… Aga kudas Teile meie maal meeldib, preili Marchand?“

„Looduse poolest?“

„Oh, ei! Meie kõhn loodus ei wõi Teile meeldida.“

„Siiski, paruni herra! Loodus on ikka huwitaw, ilmugu ta missugusel näol tahtes. Ka kõige kõhnem loodus pakub uudist, pakub midagi, mis tähelepanemise- ja armastusewäärt on.“