Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/87

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 86 —

„Rõemustan, et meie loodus Teie silmas armu leiab,“ wastas Herbert. „Aga minu küsimine oli üleüldisem.“

„Kas mulle maa ja rahwas meeldiwad?“

„Ja, preili Marchand. Ma kuulen nimelt laste käest, et Teie meie rahwa keelt õppida. Sellest järeldan ma, et Teil nõu on kauemaks ajaks meie maale jääda.“

„Ei,“ wastas Juliette, „seks otstarbeks ei õpi ma mitte Eesti keelt. Mulle meeldis see keel ta kena, pehme kõla poolest, ja teiseks tahaksin ma rahwaga, kelle seas ma elan, tema oma keeles kõneleda.“

„Teid huwitab meie rahwas?“

„Mind huwitab iga rahwas, paruni herra, — ma wõiksin peaaegu öelda, iga inimene.“

Wanemad herrased waatasiwad üksteise otsa. Need oliwad pool naeratawad pilgud, mis ütlesiwad: igal koolipreilil oma weidrused! Parun Herbert imestas selle wastuse üle ka, aga ta pilk ei naeratanud.

„Hm,“ ütles ta, „ma usun, et ilmas palju igawaid rahwaid ja palju igawaid inimesi on. Pealegi ei wõi meie siin rahwast rääkida, kui Teie meie talupoegi mõtlete; rahwas, kellel kõik seisused on, wõib ju selle mitmekesisuse läbi mõnda huwitawat pakkuda, iseäranis tema haritud liigid. Need inimesed aga, kes siin Eesti keelt räägiwad, on kõik ühe seisuse liikmed — talupojad, ja pealegi wäga igawad talupojad.“

„Selle kohta on mul teine arwamine.“

Paruni-proua Heidegg heitis pilgu mehe peale. Preili Marchand’i wastus ei meeldinud talle nähtawalt.