Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/89

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 88 —

was on. Aga see oli, nagu lapsed mulle ütlesiwad, leib.“

Kuno ja Ada hakkasiwad laginal naerma, ja kinnitasiwad, et preili Marchand teomeeste leiba tõeste turwaks pidanud. Preili lasknud omale tükikese seda leiba anda, maitsnud teda ja — jäänudki oma arwamise juurde, et see mitte leib ei olla.

„Teie waatate wäljamaalase silmaga meie olude peale, preili Marchand,“ ütles Herbert nagu wabandawa lahkusega. „Kas Te kuskil Wenemaa mõisas olete wiibinud?“

„Ei.“

„Sellepärast! Muidu otsustaksite teisiti.“

„Aga Teie, paruni herra, olite Wenemaal?“

„Ka mitte. Aga sealsed olud on mulle kirjelduste järele tuttawad.“

„Kui meie talupoeg nii waene on,“ ütles wana parun täie suuga, kus juures ta pikad wurrud elawalt üles ja alla kõikusiwad, „siis tuleb see kõik tema laiskusest, hooletusest ja tuimusest. Tuimus on laiskuse kõrwal eestlase teine peatundemärk, tema teine rahwusewiga.“

Wiisakalt ja wagusaste nagu kunagi kostis koolipreili:

„See ei ole mitte hästi arusaadaw, paruni herra. Ma olen lugenud, et Eesti rahwal kõrge wäärtusega rahwaluule olewat, muu seas suur rahwa-epos, mis tuuma poolest teiste Põhjamaa rahwuste kuulsatest lugulauludest sugugi taha ei jääwat. Sellest selgub, et Eesti rahwal ärgas waim peab olema, wõi wähemast kord oli. Kas ma eksin, paruni herra?“

„Oma talupoegade luuletustest ei tea ma tõeste midagi!“ naeris wana parun. „Ma