Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/88

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 87 —

„Ja missugune, preili Marchand?“ küsis Herbert.

„Ma näen, et need talupojad wäga wirgad töölised on — juba see huwitab mind.“

„Wõi wirgad!“ hakkas wana parun suure healega naerma. „Ja, ja, preili Marchand, ma näen juba, kui ekslikkudele otsustele naisterahwad oma liig pealiskaudsete tähelpanekute järele jõuawad! Wõi meie talupojad wirgad! Eestlase laiskus on ju otse wanasõnaks saanud!“

„Aga ma näen ju, et nad wara ja hilja tööl on ja ka öösist tööd raskeks ei põlga? Ja seejuures on nad siiski nii weriwaesed! Minu kodumaal ei ole tööpäew mitte nii pikk, öösine töö on tundmata, ja talupoeg elab mitu korda jõukamalt, hoolimata sellest, et tal tasasest põllust suur puudus on.“

„Kas Teie oma kodumaa põlluolusid tunnete?“ küsis parun Heidegg.

„Natuke. Minu isal oli suurem piima- ja juustu-asjandus maal, enne kui meie linna elama asusime.“

„Teie nimetasite öösist tööd, preili Marchand,“ wõttis parun Herbert sõna, „ja mõtlete seega wist meie rehepeksmist. Aga see ei ole mitte alaline töö, waid ajutine, möödaminew, ilma milleta me läbi ei saa… Ja mille järele otsustate, et meie talupoeg nii wäga waene on?“

„Ma otsustan seda nende elumajade, riiete ja toidu järele. Ma pole nii wiletsaid urtsikuid, nii halbu ihukatteid ja nii musta leiba kuskil mujal näinud… Ma arwasin, et see, mida paar töömeest seal wäljas sõiwad, tur-