— 90 —
kostis Herbert mõttes, nagu kaugele eemale waatawa pilguga.
Ta pani käe poisi õlale ja jalutas temaga pikkamisi wanemate järele teistesse ruumidesse.
Paruni-proua näis tusane olewat.
„Neil prantslastel on näotu wiis ennast seltskonnas üles pidada,“ ütles ta saalis istet wõttes. „Nad wõtawad wahel omale julguse ja wabaduse, et seda päris piinlik on näha ja kuulda.“
„Kuis nii?“ küsis Herbert, mamma leentooli taha seisma jäädes.
„Kas sa seda ise praegu ei näinud? Naisterahwas, kes herradega waidlema läheb, pealegi oma peremehega —“
„Ja asjade üle, millest ta midagi ei tea,“ lisas parun Rüdiger niisama laitwalt juurde.
„See on ju ilmkuulmata!“
„Aga preili Marchand’il on oma arwamised —“ püüdis Herbert lepitada.
„Arwamised! Arwamised! Naisterahwastel awalikkude asjade üle arwamised!“ naeris wana herra pilkawalt. „Ma ei mõista, mis jaoks minu lastekaswatajal arwamisi waja on!“
„Ma tahtsin öelda, et preili Marchand minu küsimuste peale ainult otsekoheselt wastas,“ püüdis Herbert seletada. „Ma küsisin temalt, kudas tal meie maal meeldida, ja tema awaldas seeüle oma mõtteid. Et ta seda otsekoheselt tegi, just see oli mulle meele järele.“
„Ta näib weidi ninatark olewat ja ennast asjade sisse segawat, mis temasse ei puutu,“ pahandas proua edasi.
„Mamma, sinu otsus on minu meelest liig kare,“ tähendas noor parun. „Minu arust on
