Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/92

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 91 —

preili Marchand’il ainult terane waim ja lahtine silm kõige kohta, mis teda piirab, ja need omadused ei ole halwad, iseäranis mitte lastekaswataja juures. Minu arwates mõjub niisugune kaswataja laste kohta palju erutawamalt kui mõni tuim, eluta õpemasin, nagu wana paks preili Ritter oli.“

„Noh, preili Ritter ei teinud meie lapsi mitte tuimaks, nagu näed!“

„Jumalale tänu, et ta seda ei suutnud!“ naeris Herbert.

„Poiss, poiss,“ ähwardas parun Rüdiger poega sõrmega. „Sa tuled wäljamaalt — mulle tuleb peaaegu kahtlus peale, et sa mõne ‚moodsa aate‘ salaja üle piiri wedasid.“

„Jumal hoidku, papa! Ma räägin ainult, mis igaühel käega katsuda on. Oma wanast kindlast alalhoidlisest mõttesihist pole ma tolli wõrdki taganenud… Ja nüüd head ööd, mamma, head ööd, papa! Ma tunnen juba tubliste reisiwäsimust.“

Ta andis mõlemale sund, suudles ka lapsi ja läks oma tuppa. Aga ehk ta küll tõeste wäsinud ja unine oli, istus ta siiski weel sängi wastas olewa wäikese, madala diwani peale, pani sigari suitsema, sirutas enese wälja ja hakkas sigari sinistele suitsurõngastele, mis lae poole keerlesiwad, järele wahtima.

Imelik! Igast rõngakesest paistis talle üks nägu wastu, esiotsa tuhmilt, segaselt, siis suurenedes, selginedes, lõppeks aga jälle nagu udu sisse kadudes. Aga ta ilmus jälle, ilmus ikka jälle ja — kadus niisamati…

Herbert wõttis riided seljast, puges sängi ja kustutas küünla ära. Pilkane pimedus walitses