Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/100

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


"Elä, aga ole elusalt tapetu!"

Ja ma ei saanud jälle aru.

Oleksin ehk edasi küsinud, aga Kalme sepp tuli wahele.

Kalme sepp! See wiimane wõru, inimene, kes tõsise näoga niisugust wingerpussi teisele wõis mängi, et naera ja nuta — nii mõlemaid korraga, et aega ei ole walida. Suur pikk mees, piip alati suus, üks käsi hoiab piipu, teine risti üle rinna toetab teist kätt. Kui midagi tulemas oli, naersiwad üksi silmad, ja suu nurgad tõmblesiwad. Kes neid märkisid tundis, see pidi silmad lahti hoidma. Ja ema tundis neid märkisid ja mina ka.

"Tere, wa welleke!" sõnas sepp.

"Tere, mu kulla sepäke!" kostis Joonatan.

Wellel Joonatanil oli hää süda, liiga pehme ja hää.

"Kuidas su käsi siss ka käib nüüd?"

"Ole no tuhandast terwe küsimä, mes ta no iks käib, wennus iks surma poole."

"Külän kõneldi, et sul suur warwas haige om."

"Weidi wiga iks olli!"

"Kuule, wa welleke, sa ei tohis asja hooletusi jätta!"

"Tõoti iks..."

"Mes sa sääl tõotad: wõta sisse ja wõia pääle."

Lähewad leti ette.


100