"Kõrtsinaene, kalda säält üits pits talle õge kõwwa, mis õkwa warba otsa wajus."
Ema laseb pitsklaasi täie piiretust wälja.
"Juu, wellekene, ja siss määrime pääle kah."
"Ole no tuhandast terwe, wa sepä tsirgukene."
Wellekene wiskab, sepa silmad särawad.
"Oo — õh..."
"Mes sul nüüd onte om, wellekene, ei kõnele enam?"
"Oo — õh — kõrwetas!"
"Mes tu tühi siu iks kõrwetas!"
"Ole no tuhandast terwe, wa sepä tsirgukene; küll olli kõwa, hõngu tahtse ära wõtta, palli kui põrgu tuli."
"Kae wiil asja."
"Sa tiid iks mulle hääd, tsirgukene."
"Nüüd wälläst kah."
"Ole no tuhandast terwe, tsirgukene, ole no iks tuhandast terwe..."
"Kõrtsinaene, anna tu poole toobi osa piiretust säält riiuli päält siiä."
Ema ei saa aru.
"Anna siia! Koe, nüüd ei taha puhta raha iist anda!"
Ema saab aru ja ulatab poole toopi wett sepa kätte.
Weli Joonatan tahab rüübata, sepp ei lase, käärib mehe siilu üles, tõmbab saapasääre lahti ja kallab kõik sisse.
