"Ole no tuhandast terwe, tsirgu-sepäkene, ole no iks tuhandast terwe. Sedä häätegu mia eluilman ärä ei uneta."
Ja sepa silmad naerawad ja suunurgad tõmblewad.
Seda naeru! seda kisa! seda kära!
Ja weli Joonatan läheb jälle tsee päält wõtma, kuna sepp ära wäljä sammub, nagu läheks ta ära kodu; aga tema arwates ei ole weel sest küllalt, mis sündinud. Ei küsinud tema ial, kellele pussi wõis mängida, kellele mitte, — kes aga ette juhtus ja asjast oma hääsüdamluses aru ei saanud, see kukkus kimpu.
Ja sepp tuleb tagasi kohkunud nägu pääs.
"Mes nüüd?" küsib isa.
"Oh sa heldekene küll, Muhklase mõtsast tõseb suits üles, wa wellekese maja küll palas."
Tema ütleb nime nii kõwasti, et Weli Joonatan kuulma peab.
"Oh minu naene, minu tare!" kahmab wellekene weel ütelda ja siis kui tuul uksest wälja ja jookseb kodu poole, wesi aga wirtsub saapa sääres."
Ja nii jookseb ta, jookseb ilma et waadata märkaks, kas on suitsu näha, wõi ei ole.
Alles tare läwel peatab ta.
"Heldekene, mes siss sul om?" küsib naene.
"Hõh, hõh — ei saa hõngu tagasi — ei saa hõngu tagasi —" 102
