et ta enam ei kummarda ja tagasi läheb. Ja ta läinud oma isa juurde, aga isa olnud waheajal maha maetud. Noorem poeg läinud edasi isa haua pääle ja küsinud nõuu, aga isa ütelnud: Mine ikka, otsi ja pea minu unenägu meeles. Ja noorem poeg läinud jälle ja otsinud. Õhtu eel jõudnud ta kord wäsinult ja roidunult ühe mudase hallika juurde, mille pääl suurte tähtetega kiri seisnud: Kes unenäo otsimisest wäsinud on ja eluks ajaks oma muret rõõmu sisse ära tahab uputada, see wõtku witsakimbumehe mudahallikast ja joogu. Ja ta wõtnud ja joonud ja uinunud magama. Ja kui ta jälle ärkanud ja otsima minna tahtnud, olnud igal pool nägemata müür ees. Selles walus, et enam minna ei saa, wõtnud ta jälle ja joonud. Ning müür kaswanud paksuks ja kõrgeks ja tema olnud nagu tapetud müüri taga, ja isa unenägu lennanud tema ümber ja nutnud. Ja igakord, kui see nutt liiga lähedale tunginud läbi müüride, läinud ta ja joonud witsakimbumehe hallikast, ja neid olnud nii palju, neid elawalt tapetuid nägemata müüri taga, ja ta laulnud nendega laulu kui mürinat, kui tormi, kui kiituselaulu witsakimbumehele, niisugust orjade rõõmulaulu, niisugust piirita müra nii kütkendamata lennul wabanedes, nagu tahaks ta pimedusekaitsjate und rikkuda, kes inimeste hingedest ei hooli, kes üksi orje armastawad ja wiimaseid wabasid orjade südamewalu sisse uputada tahawad...
Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/110
Ilme