"Ja sii om kõik riiwehmerde ködsin?"
"Tu om tu orjahenge ködsin."
"Ja laul?"
"Tu om, mes tiid wällä otsib."
"Kas sa iks siin taren elad?"
"Ei elä. Miu kodu om Rannu kabelin."
"No siss mia pane warsti üte roosilille siu hawwa pääle mäletuses."
"Ole no terwe lubamastki."
"Ärä sa siss enämb tsee päält wõta!"
"Ärä pelgä."
"Jumalaga!"
"Hengä rahun."
"Aitümä."
Ja widewiku tundidel istun ma jälle üksi ja waatan oma mälestuste ilma, nagu ei tunneks ma iseennast, nagu oleks kõik kadunud, mis oli, kadunud sügawustesse, millest aru ei saa, — kus kõik ununeb, ka troost! ka lootus! siis rebeneb midagi rinnas ja nagu werisest tühjusest tõuseb wiis üles tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades, nagu oleks tal unenägu koormaks kanda, unenägu, mis mure sisse ära uppus, unenägu, millel kodu ei olnud, wiis nii tasasel lennul pikalt, pikalt minnes ja uiutades...
Joonatan, minu weli makas — weli makas — |
