Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/14

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


Mina seletasin asja isale ära, et nii on, tahawad Janklil kõik puhtaks maha wõtta. Isa mühatas, andis külamehele pool naela ja see wiis Jankli hobusega koju.

Teisel nädalal küsisin:

"Kas oli hää sõita?"

"Oli küll. Ei saanud midagi teha! Mees ähwardas piitsaga."

"Kas sul kiwe taskus ei olnud?"

"Ei, ma näitasin neile ainult keelt."

Ja jälle istusime põõsas ja Jankel kõneles Jerusalemmast, kõneles merest, kõneles kõrbest, kõneles mägedest ja kuldsest templist mäe otsas, mustad silmad aina sätendasiwad.

Wahel küsisin mina:

"Kui sa suureks saad: kas lähed kuldset templit waatama?"

"Lähen! Lähen niisama kui wanaisa!"

"Ja kui sa siis kuldses templis oled?"

"Siis heidan ma kummuli maha ja palun Jumalat, et ta Messiase kord ometi juba saadab."

"Ja kui siis Messias taewast tuleb?"

"Siis ma hõiskan temale wastu, langen tema etta kummuli maha ja laulan temale kiituselaulu."

"Ja mis sa siis teeksid?"

"Siis ma ütlen temale, et ta sind ka minu juurde laseks tulla."

"Mina ei mõistaks ju Jerusalemma ise minna!"

"Messias saadab oma ingli sulle järele."


14