Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/15

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


"Ja mis ingel teeks!"

"Ingel lendab siia, wõtab sind kukile ja kannab sind otse minu juurde kuldse templi õue pääle."

"Mis sina siis teeksid?"

"Mina palun siis Messiast, et ta sind ümber ei laseks lõigata."

"Noh, siis hakkame nipkit mängma."

Sõprus oli kaljukindel.

Leiwakott aga ootas ja ootasiwad karjapoisikesed. Alles õhtu paiku, kus tee pääl waritsejaid ei olnud, läks Jankel koorem küüru otsas kodu poole ja hädaldas ise, et malka saab. Igakord ei olnud ka wõimalik isagi mõjul kedagi leida, kes leiwakoti ja wiija pääle oleks wõtnud.

Meie armastasime üksteist.

Wahel läksime küll ka seakarjuste wastu wälja, kui nad hästi puiestiku lähedale tuliwad. Siis oli lahing wilistritega, ja kiwid lendasiwad nagu wisin edasi tagasi, sest Jankel oli wälwas loopima. Minust ei olnud suuremat asja. Muidugi jooksime wiimaks ära puiestikku peitu, sest sinna ei julgenud seakarjused enam järele tulla, kartsiwad, et ma kisendama hakkan ja mõni tuleb.

Pääle lahingut oli põõsas jälle suur puhkamine ja arutamine.

Kui wiimne päew ootamata juhtus tulema, pidi tema teadma, kus mina olen; ei tulnud seda päewa mitte, siis pidi kõik wana wiisi jääma.


15