Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/28

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


puu, aga metsa aru sul pääs ei ole. — Kuusk, sina kuuled ju mu mõtted ära! Muidugi, mina ei taha teda surnuaia taha matta. Kadak oli ju siin meie keskel. Meie hoidsime temast kõrwale, sest et ta nii wäike oli ja torkas. Aga karuohakas torkab ka, tol on suured pinnud, suured ja ilusad saksapinnud. Toda ei maeta surnuaia taha. Aga kellel wäiksed pinnud on, toda maetakse surnuaia taha. Ei, meie matame kadaka haawa alla söödi pääle wäiksete kuuste keskele, kus käbliku pesa on. Sääl on temal nii hää pikutada ja üles waadata, kus pilwed käiwad ja taewaisa sõrmega näitab: Tule parem siia ära üles!.."

See kõne oleks ehk weel wägewamgi saanud. Lehmad ja lambad oleksiwad söömise unustanud ja mäletsema jäänud; suur kiwigi, mis kantsliks oli, oleks mõtet mõistma, sõber Suligi asjast aru saama pidanud; puudel ja põõsastel, kõigel, mis karjamaal elab ja on, oleksiwad keelpaelad lahti läinud ja nad oleksiwad kõnelnud, nagu minagi. Siisgi, mitte nii lihtsalt. Enne oleksin mina kodus söögilauas ehk mujal, kus lapsed suu kinni peawad pidama, kui wanad inimesed kõnelewad, midagi õieti liigutawat oma kollilise sõbra Roesu Jüri kohta kuulma pidanud, nagu —

"Taiwake, seda wa Jürikest küll! Issänd ülenda küll esi temä hengekest ja alanda esi temä patukest!" ja isal oleks siis wäga tõsine nägu olnud ja wäga kahjatsew hääl.


28