Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/29

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


"Konas ta siss ärägi kuuli?" ja ka emal oleks siis nägu wäga tõsine olnud ja wäga kahjatsew hääl.

"Täämbä tenäti kantslist maha."

"Hoitku küll Jummal esi serätse elu iist!"

"Opetaja oli tõse kabeliaia taade matta lasnu."

"Olli iks küll üle säitsmekümne wana?"

"Kaugelt üle säitsmekümne! Ei mäleta, kas kuus wai säitse üle säitsmekümne. Üitsainukene kord oppuse aigu oli kerkun armulawwal käinu."

"Ja, kes sääl süüdi om, et ta niisugutses jäi?!"

"Mine wõta'nd kinni. Wa teoorjuse aegne inemisehunnikuke iks olli, mes muud; igäweste ärä tapetu. Olli tõne kadunu nooren kange loomuga: es awita tampmine ega nuhtlemine, muud kui läits pääle oma pääd."

"Ei tiiä, kudas ta sinna kerkudegi oles lännu: midägi sälgä panna es ole!"

"Kerkude minna oles no tõistegi käest saanu."

"Sakstel wigatses tapetu, walla toita, ja kerk ei anna kabelingi aset, matetas kui koer aia taade!"

"Naka nüüd nondega õigust aama."

"Jummal om tedägi loonu oma palge järgi, Jummal tälle serätse käekäigu annu! Mia arwa küll, et opetaja tema kohtumõistjas es oles heitmä pidänu!"

"Mia arwa kah, et kõik sii suur ülekohus, mes tälle ilman tetti, sääl puul enäm kaalub, kui

29