Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/32

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


del ja kändudel, kõigel, mis karjamaal elas ja oli, oleks wiimaks hää meel olnud, et Roesu Jürile kõige parem paik karjamaal puhkepaigaks sai. Ja haawa argliku sahina pääle oleks mina kõigewiimaks muidugi jälle seletama pidanud: Sina, haab, oled suur jänespüks! Sina ära hulu sääl, egas kadak siia maetud ei ole, meie teeme ainult nii, et teda siia maetakse.

Ja mul oleks õigus olnud: kollid ei sure, tema kollilik kõrgus, teoorjuseaegne inimesehunnikukene, tümaks peksetud Roesu Jüri, ei sure, wähemalt Koruste külas mitte. Ikka saab wallatuid lapsi olema, kus Roesu Jüri aitab. Ja mida enam aeg edasi woolab, mida enam unustatakse, kes see Roesu Jüri õieti oli, seda suuremaks ta kaswab, seda kohutawamaks ta muutub, seda enam ta aga ka mõjub, kus teda appi hüütakse ja kus just witsa tarwitada ei taheta.

Roesu Jüri oli pikk mustawerd mees. Tõmmud juuksed alati sassis. Tõmmu habeme-rootsukene alati pulstis, wettinud. Pikklik nägu tõmmu; suur nina — tõmmu; tõmmude karwade otsad waatawad kui kihwad ninasõõrmetest wälja; pruunid silmad läigiwad suurte tõmmude kulmukarwade wilus. Kõige üle aga puru-wana must mütsilott, õieti sügawal silmade pääl, kui ta kukrust süganud oli, ühe kõrwa pääl, kui ta teise kõrwa poolt nosinud, ja ümberpöördud, kui

32