Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/31

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


meelde tulnud ja ma oleksin kindlasti ütelnud: Tema saab taewasse ja ei tule enam kodukäijaks! Siis tükk maad edasi, metsa taga karjamaal oleksin ma teda matnud, matnud suure kõnega, nagu maetakse. Siisgi mitte nii lihtsalt. Nime asemel oleksin esiti tema ütelnud; siis oleks kiwi otsas seistes kadak kohe silmi puutunud, wana kadak, kes ikka ees nii madal oli, et üle hüppamine waewa ei sünnitanud, ja "tema" oleks nii loomusunnil kadakaks muutunud, kadakaks, kes alati ees oli, alati silmi puutus, alati kätt kriimustas, kui mööda juhtusid minema, alati jalga pistis, kui ligidal kõndisid, niisama kui temagi ees igal pool — koll ja sõber ühtlasi. Siis oleksin ma kadakat noominud, nagu õpetaja kord juuti noomis, kui see kirikusse tuli, palwe ajal aga põlwili ei tahtnud lasta ja "kirikhirr" tema käest küsima pidi: kas ta puust on, et ta ennast oma Jumala ette ei alanda, ehk küll see tema Jumal ei olnud. Mina oleksin muidugi ütelnud: "kuldse päikse ette", sest Jumala nime ei tohi tühja asja pärast suhu wõtta. Kujutusewõimu lennus oleksin ma siis kõik ära unustanud ja kadaka haawa alla wäikeste kuuste keskele matnud, kus käbliku pesa peitus ja muidu nii hää wiibida ja unistada oli. Kujutusewõimu lennus oleks terwe sündmus kirikuõpetaja wõimus alanud ja isa ja ema mõttes lõppenud, ning puudel ja põõsastel, lehmadel ja lammastel, kiwi-

31