Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/41

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


pesenud ka ise mitte. Roesu arwas, et kõik jälle mustaks saab. Ja temal oli õigus. Mina ei pesenud ka terwe suwi, saunakorrad wäljaarwatud, sest mis tast peseda, karjas niisama hää küll. Aga lõikuse-kuu algul, kus nädali pärast linna minek ees seisis, ei antud enam sugugi armu. Et poisile jälle koolikohasem jumi pähe saaks, et kuresaapad ja muud suwe toreduse ja wabaduse tagajärjed kaoksiwad, pesti mitu korda päewas. Ja sarnastel haridusepäewadel tõusis Jüri kõrgele, kõrgele, kuhu järele ei pääsnud.

Ma ei mäleta, kas ma karja juures just Roesu Jürit mängisin, wõi mitte, aga ega seda küll tarwis olnud, sest meie sõprus waimliselt oli alatasa kaswamas.

Roesu Jüri tundis asja.

Isal oli suur, pikawarrega piip: wanaisa kingitus. Piibupää oli päris anda kui wõtta lõwi. Kääneti lõwil pää otsast ära, siis wõis lõwi sisse tubakat toppida ja piip suitsema panna. Tu oli küll weider piip. Lõwil tuli wahel ammuli suust suits wälja.

Piip seisis kummutis, kust isa teda ainult siis wälja wõttis, kui mõni hää tuttaw, sõber ehk sugulane wõõrsiks tuli, näituseks Põlwik Kängsepp, Sautre Mõrru ehk sõdsemees, wana Nikolai aegne soldat, minu ristiisa. Kui minu wend Kusti weel elas, pidi piip temale jääma, sest Kusti pidi isatalu pärima ja taluga ühes isa wiiuli

41