Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/42

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


ja lõwipiibu kui raudwara. Tu minu weli, kadunu Soosaare peremees, teda kutsuti surmatunnini külakondsete keskel Soosaare peremeheks, käis seakarjas ja mängis juba wiiulit, ja mina käisin suures karjas ja ei mõistnud weel wiiulit mängida; käis seakarjas ja tõmbas juba piipu, ja mina käisin suures karjas ja et saanud weel piipu tõmmata. Ma ei saa ka nüüd weel wiiulit mängida, ega piipu tõmmata, sest kummagagi ei saanud otsa pääle. Kui wend rõugete kätte ära suri, ehk temale küll rõuged pandud oliwad, pidi lõwipiip mulle jääma.

Mina pidin sellepärast, maksku mis maksab, piibutõmbamise ära õppima. Et mul aga karjamaal wäga palju tegemist oli, nii kõnesid pidada, lindude laulu järele aimata ja muid wäga huwitawaid toimetusi ja harjutusi, siis unustasin selle asja wäga tihti nii ära, et terwe suwi meeles ei oleks seisnud, kui Roesu Jüri ja Saare Wana seda kohust wahetewahel jälle meelde ei oleks tuletanud.

"Tu oli üits kõrd!" Isa naeratas endamisi. Wõttis siis lõwipiibu kummutist wälja ja läks edikambrisse Jüri juurde ja ütles:

"Kuule, wa Jürikene, kas meie ei pane õge piibu suitsema?"

Roesu Jüri pistis käe tasku ja tõi oma piibupää nähtawale.


42