Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/48

Allikas: Vikitekstid
See lehekülg on heaks kiidetud.

nahka päält ära ei wõtnud, ja muidu teda ka enam päris puhtaks saada ei oleks wõidud. Ennem arwasin ka weel, et Roesu Jüri ikka mees oli ja meheks jäi, ja kuigi tal riistluud järele ei andnud, siisgi nii palju naisi ja tüdrukuid ühes talus ikka koos ei wõinud olla, et nad just mehega teha oleksiwad wõinud, mis nemad tahtsiwad. Wõis ju nii ehk teisiti olla, aga küpseks jäi see, et Roesu Jüri tüdrukuid ja naisi ei sallinud. Ja kui poiss mõne raskema nalja minema juhtus saatma, naeris Roesu kaasa, nii hääd, rõõmsat naeru, ja laskis nippi, nii lipsti! Siis läks naistepoolistel muidugi "heng täis", ja see, kes poistele harilikult wastu sähwis, waatas kurjasti Roesu poole ja salwas:

"Ei tiiä, mes tu Roesu sääl peäs haukma?"

Rõhk muidugi Roesu ja haukumise pääl.

Siis käisiwad sõnad, kuis nad weel käisiwad, aga lõpp oli ikka see, et Roesu Jüri wiimaks sõnu leidis, mis karwad püsti ajasiwad, kui enesele ette kujutasiwad, kui asi nii oleks olnud. Siis sajatas Roesu kõigepäält ütlejat, nii et sel enam ühtegi kohta ihu küljes ei leidunud, mis mitte mustaks ei oleks wannutud olnud, kuni ema ehk isa tuli ja ütles:

"Jätke wanainimene rahule. Kas teil koertel siss muud tettä ei ole, kui wana inimest tsuski."

Siis jäi wandumine wait, mõni tüdruk ehk poiss aga wastas: 48