Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/47

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


sis näinud, ei tea sellepärast ka midagi esimesest hallikast ütelda.

Aga Roesu Jüri wõis ka kole küllalt olla. Siis hakkas süda wärisema sees. Ja tu oli enamasti ikka enne Jõulu, kui Roesu teise korra otsaga aastas Soosaarde jõudis ja mind linnast koju toodi "kaema", kas soo pääl ka jää küllalt sile on ja kuidas "wussi laske saass". Siis juhtus sagedasti, et poisid ja türdukud õhtuti edikambris tegiwad, mis nad tegiwad, kuna Roesu tuhkhaua ees istus. Siis kõndis kõne enne ikka tüdrukute ja poiste wahet, kuni Roesu wast mõne poisi raskema nalja pääle mõne tähenduse tegi ehk kaasa naeris ja nippi laskis. Roesu ei sallinud nimelt tüdrukuid ja naisi silma otsasgi. Kui see tema teha oleks olnud, tema oleks nad küll kõik maailmast ära häwitada lasknud. Mispärast ta nende pääle nii pahane oli, ei ole ma kunagi teada saanud, ja oma kolliliku sõbra käest tol ajal küsida ma ei julgenud ka mitte, ja nüüd on ta juba Jumala palge ees. Kõneldakse küll, kord wõtnud teda ühe talu tüdrukud ja naised kinni, wiinud sauna, tirinud lawale, wihtunud ja pesenud ta siis lehelisega nii puhtaks, nagu Roesu sündimisestgi kunagi ei olewat olnud. Aga see ei tahtnud mulle ennemgi just nii kindel olla, nagu seda kõneldi, ja nüüd ei tea ma kahtlemisele ka midagi muud kinnituseks juurde lisada, kui sedasama, mis ennegi: leheline Roesu Jüri

47