mitmesugustel teedel minu juurde tagasi peawad tooma. Sina ei saanud toda tähtiteed tulla, sest et sulle seda ei olnud antud. Aga ka sinu elul oli mõte, nagu igal eluolemiselgi, olgu nii wäike ehk suur kui ial tahes. Mis sa arwad, Jüri, mis mõte sinu elul siis õieti oli? Mis pidid sina ise, mis pidiwad teised sinust õppima? Teised pidiwad sinust õppima, nagu Soosaare perenaene õieti ära tähendas: Hoitku küll Jummal esi serätse elu iist. Kui sa tuhkhaua ees lamesid, siis lamesid sa sellepärast, et isat emat pojale ütelda wõisiwad: kui sa nii puupää tahad olla ja sõna ei wõta, siis jääd sa niisuguseks nagu see inimene sääl tuhkhaua ees. Ja see inimene olid sina. Ja kui poeg millegist õieti kinni hakata ei tahtnud, nagu oleks temal weri küünte all, siis oleksiwad isat emat jälle ütelnud: kui sa nii laisaks tahad jääda, siis tead muidugi, et sa kord sääl tuhkhaua ääres wõid lõpetada, nagu Jürigi, keda nad Roesuks nimetawad ja keda wald ühe talu tuhkhaua juurest teise juurde saadab, ja inimesed peawad sind ainult naeruks ja inimese hunikukeseks. Sind nähes pidiwad inimesed nägema, kui kaugele inimene langeda wõib ja missuguseks ta alla sattuma peab, kui ta mitte ei püüa, mind meeles ei pea, walguse poole ei rudi, sünnitagu see ka waewa, mis maha kisub murdma. Sina pidid elawaks kolliks lastele ja elawaks manitsuseks suurtele olema.
58
