Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/57

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


teawad meieaja hääd inimesed nii oma pääd minekust ühest põrgust teisi, mõisa-põrgus inimesehunnikuks kokkupeksetuna alates, talust tallu käies lõpetades nagu rändaja, kel muud ei ole kui ristluud, mis järele ei taha anda. Tõesti: rahu tema põrmule!

Kui ma nüüd weel karjamaal üksinda kord unistada wõiksin, siis jätkaksin ma Jüri matusekõnet suure haawa all wäikeste kuuste keskel, kus käbliku pesa oli, kus nii hää oli pikutada ja üles waadata, siis kõneleksin ma Jumala seisukohalt oma üliõplase mõtete põhjal nõnda:

Kuule, sina wa Jüri, sina, kellele maailm nimeks andis Roesu. Mina mõtlesin eila ka sinu pääle ja ütlesin iseenesele: Mis see wa Jürikene sääl all Koruste küla tuhkhaua-ediseid õieti weel nühib, ega ta ikka madalamale ega kõrgemale enam ei wõi, kui ta juba on, ei saa ka Koruste küla inimesed targemaks, kui nad on. Ma saadan temale ingli järele, toob teise ära. Ja siis ütlesin ma Koruste küla hingede koristajale inglile: Mine too Roesu Jüri ära. Ja ingel läks ja tõi sinu ära, ja nüüd oled sa siin. Soosaare perenaesel on õigus, kui ta ütleb, et mina sind oma näo järele olen loonud ja sulle sarnase käekäigu määranud. Kui sul nood wäiksed tähed, mis raamatutes seisawad, pähe oleksiwad jäänud, siis oleksid sa seda ka kirjast leidnud, sest need wäiksed tähed on nii seatud, et nad inimesi

57