Ja kui siis päike puhkele läheb, ei tunne keegi weel wäsimust. Siin kostab laul, sääl hüüab pill — ja läbi noore suweöö kõnniwad ilu ja rõõm käsikäes, naeratawad Koit ja Ämarik ning wärske heina lõhn täidab õhku.
See on heinaaeg.
Kõrwulise heinaaeg! Taewake! Roowi luhas kilkawad üksi kajakad kõrgel õhus nii haledasti, wahete wahel kostub kullikisa, oja ääres lepa ehk paju otsast windi wile, kuuldub ka kaugelt mõne karjapoisi pasunaheligi ära, aga — tühja neistgi: waikus nagu kurwem weel, kõik nii jahe. Ja päike paistab nagu oleks temal kahju, kahju kõigest, mis ta wälja meelitanud.
Kõnnid ja waatad. Midagi igatsewat liigub su ümber, tugib su südamesse. Sa unustad päikse paiste, järwe läiklemise, kauge metsa kolletawa ilu, oja naeratuse ja jääd mõtlema, mõtlema nagu iseenese sisse, otsid nagu teed iseoma aluste juurde, nii päris tahtmata, ilma et surma just meelde tuleksgi. Tunned, nagu oleksid haige ja ometi mitte; see on nii imelik, hää ja magus, läheksid kuhugi küüni, heidaksid heinte sisse, magaksid ja kuuleksid pool unes, kuidas wihma sajaks ja sajaks ja — ei tahaksgi enam üles tõusta, tahaksid ainult kuulatada, kuulatada. —
Wikati luiskamine. Kes sääl siis juba platsis on?
"Oo, Saare Wana, kas päris heinal wõi?" 66
