Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/65

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


Roowi luhas ümberkaudsetele kõrwulistele, Palu, Weere, Soo, Mõtsa, Räbä ja Jumal teab kõik missugustele teistele tarekeste elanikkudele ja maalapikeste pidajatele rõõmuks. Palul oma lehmakondikene, Weerel oma lambatallekene, Mõtsal oma hobuserootsukenegi, — kõik eluloomakesed, kes kõik hamba alla tahawad salwa. Kui ei anna, ei jäe rahule; ehk kuigi, siis jäädawalt. Sest sünnib laul, mis südant liigutab. Möögab lehmakondikene, määgab lambatallekene, hirnab hobuserootsukene. Kust sa saad! Talul palju loomi, kulub enesele ära. Mõisast kõneldagi. Muudkui armas luht awita. Siisgi mitte nii lihtsalt. Enne mine tee päiwi, aita siin, aita sääl, rühma mis kondid walutawad, — ja siis alles sügisel wõid wikati ja reha selga wõtta ja luhta minna — heinale.

Heinale! Seda huikamist ja hõiskamist, seda linnulaulu ja lillelõhna, metsakaja ja pilliheli! Oo, heinaaeg on ilu ja rõõmu aeg! Siin luisatakse wikatit: winn, wõnn, wett, wätt! ja niidetakse ikka siuh säuh! Sääl jälle riibutakse. Riided helendawad päikse käes; tüdrukutel walged pihikud ja punased seelikud, heledad rätikud sügawasti silmade pääl, et päike liiga suudlema ei pääseks; poisid aina walged. Siin jälle weetakse saadusid kokku, sääl jälle luuakse kuhja: rihad ja wiglad aina käiwad ja walged warred helgiwad. Igal pool nalja sõna, lõbus meel.

5
65