"Erni, mine õge kae, kas noil hobestel redelin hainu om wiil...?"
Ja ma jätsin nad rahule.
Ka nüüd lasksin ta rahulikult edasi niita, astusin sammu seitse sulendiku kaldale, kus lepa põõsas kaswas, waatasin wee keerlemist ja kurdlemist ja sulistasin oma mõtteid ojaga seltsis, sulistasin ja küsisin, mis Saare Wana niisugune wäike hädalaliblekene tundub olema. Ja ma leidsin teise, niisamasuguse, siis kolmanda, neljanda, siis sada, siis tuhat — lugemata üksteise kõrwal laial kodumaal. Kõik hädalalibled, üks noorem, teine wanem, kokku terwe mere täis halle mehi, nagu halle päiwi, terwe rahwas. Üks püüab, temal näib aega olewat, teine niisama, kolmas, neljas, siis sada, siis tuhat — kõik nad püüawad, neil näib kõigil aega olewat. Ja nende püüetest sünniwad lained, mis ei laksu, mis üksi unistawad ja püüawad, sest neil näib aega olewat. Mis nad ootawad? Nad ootawad oma õigust ja sünnitawad igawese halli muretee oma õiguse poole. Ja sääl hallil mureteel? Sääl nad weerewad kui hallid kaljurahnud, tasutsemata templikiwid aegamööda, sääl hõõrduwad kõik, et raasukesed, mis nende küljest maha pudenewad, sillutuse looksiwad wäiksele, ägedale salgale, julgele templiehitajate hulgale, weerewad ja pudenewad, et ise kord kalliskiwidena toreda ehituse aineks olla ja oma otstarbekohasusest ülenemist
